Taccle – kuues päev

Täna siis reis Ascoli Piceno’sse. Hakkas juba tekkima kerge koduigatsus aga sõites vaadete vaheldumine ja hea seltskond viisid kõik muu meelest. Kõikide nende erinevate inimestega juba igav ei hakka…

Ascoli on minu meelest ilus koht, palju sooja ja sagimist. Lõbusaks tegi kasvõi juba lõnual nähtud ettekandja näoilme. Muidu üsna rõõmsate nägude seas ka üks selline kurvemalt mossis – ta vist polnud selliseks inimeste hulgaks valmis…

Tagasiteel enne õhtusööki sain ka korraks ikka soojamaa meres ära käia. Mis siis, et vesi oli umbes 17 kraadi. Isegi meeldiv oli vahelduseks liivarandadele käia sellises kivises kohas. Viskad pikali ja püsti tõustes ei olegi kõik kohad liivased… Ja juba paljud kohalikudki olid leidnud tee randa – rannahooaeg ei ole veel alanud ning seega on turiste vähe aga siiski on.

Õhtusöök toimus vägagi ilusas kohas – vaated ümbrusele on võrratud. Kalarestoranis, kui seda nii võiks nimetada, pakuti paljusid erinevaid ja harjumatuid roogasid – tigudest kalmaarideni.

Viimane õhtu Anconas… homme juba lennukile ja koju. Nüüd ei ole enam lennujaamas kõik tundmatud näod vaid on ka tuttavaid. Ja sõit koju on ikka midagi muud kui kodust kaugemale.

Taccle – viies päev

Viimane koolituspäev – WordPress…

Seoses selle päeva koolitusega on loodud ka seesama blogi. Tegelikult ei olegi nii raske midagi kirjutada oma mõtetest ja muust. Aga palju (väga palju) raskem on leida aega, et istuda ja kirjutada. Vähemalt praegu tundub nii, kuid kes teab, ehk hakkangi ka edaspidi rohkem oma tegemisi avaldama. Päev möödus üsna kiirelt ning lisaks blogimisele tegin veel paar pisikest katsetust, millest üks on näiteks siin -> http://about.me/ainjahhu

Õhtune restoran oli seekord pitsarestoran – viimaks ka seda. Esimese aluse (suur pitsa suurel alusel) lauale toomist sai see üsna ruttu otsa. Samas toodi ka kohe järgmine plaaditäis. Ja seejärel juba kolmas ja neljas ning siin enam ei jõudnudki kõike ära süüa…

 

Taccle – neljas päev

Portfooliote tegemise päev. Mahara – huvitav platvorm, mis ongi mõeldud igat sorti dokumentide lisamiseks. Samas ei ole ka kõik võimalik. Näiteks videote lisamine on üsna keerukas. Kuid on olemas võimalus ühendada Moodle ja Mahara ning saada üsna võimas vahend e-kursuste ja kõige sellega seonduva loomiseks. Lõpuks ajas ikkagi peas kõik sassi ning tundus, et enam ei saagi midagi aru. Õnneks oli juba päeva lõpp ning tänane rännak mööda Ancona linna võis alata.

Tänase retke eesmärgiks oli käia ära katedraalis ja arheoloogiamuuseumis. Parajalt ronimist ja jalutamist ning saimegi enne õhtusööki käidud mõlemas kohas. Muuseumiskäik möödus muidugi peaaegu et kogu aeg liikudes – aeg pressis peale. Ja nagu kiuste tekkis jällegi segadus nende kitsaste tänavate ja pööretega. Aga restorani jõudsime ikkagi õigel ajal… ja õhtul leidsime, juba päeval leitud platsilt, üles King Edwards’i pubi – lõpuks.

Taccle – kolmas päev

Kolmapäev 6. aprill – väljasõit

Alguses siiski ka natuke õppimist. Kuigi eks võõras kohas ongi nagu see asi, et kogu aeg tuleb midagi uut peale ning lõpuks õpidki terve aja. Tutvumine programmiga eXe on nagu ikka uue süsteemiga kohanemine. Omapärane – programm nagu veebileht. Iseenesest tore lahendus, et ei peagi kogu aeg olema võrgus nagu viimase aja suund on. Minu jaoks on teisalt pisut häiriv ja tüütu sama tegevuse pidev kordamine ja õige koha otsimine, kuhu tuleks midagi vajalikku kirjutada. Aga nii see interaktiivsete ülesannete koostamine käib.

Iga algus pidavati raskem olema…

Õhtupoolikul siis väljasõit Urbino-sse. Ilusad vaated – meri, mäed, orud… Ja eks sa katus siis kogu seda ilu pildile saada, kohe kuidagi ei kipu tulema ikka see õige pilt ja vaade. See pole küll teab, mis saavutus aga teha paari-kolme tunniga umbes 120 pilt tundub üsna hea.

Õhtusöök majas, mis on täis kukkede pilte, kujusid ja mida kõike veel. Aga söögid on väga väga head. 5 erinevat sorti pastat, juurviljad, liha, magustoit – korralik elamus. Samuti jätkuvad itaalia keele kursused ning toostid erinevates keeltes. Ikka veel leidub inimesi kes pole kuulnud, et “terviseks” on eesti keeles normaalne sõna. Rääkimata sellest, et Mustafa unustab selle iga minuti tagant ära.

Taccle – teine päev

Audio ja video päev. Kohe mõnusalt jooksis võrk kokku, kui 50 inimest üritasid korraga interneti kaudu tegeleda heli- või videotöötlusega. See nagu olekski olnud päeva tipphetk. Ja mitte ükski tehniku katsetest asja parandada ei kandnud vilja.

Võibolla on see nagu erialaspetsialisti kahjurõõm või midagi, mis teeb meele heaks, et endal selliseid probleeme pole olnud vaja lahendada. Kahjuks mõjutab selline juhtum ka natuke seda, mis sellest õppetunnist meelede jääb. Võiks ju rohkem meenutada, mis tunne oli esimeste katsetustega audio-video õppematerjalide koostamisel. Siiski jääb õnneks üsna hea mälestus uute võimaluste vallas – kui algus on tehtud saab ka edaspidi katsetada ja midagi ka valmis teha. Ideid juba jagub ja praegu tundub, et ka tahet neid ellu viia.

Õhtupoolikul tegime paraja jalutuskäigu – mõte oli minna läbi pargi restorani. Mõte hea aga jällegi tulid mängu Ancona kitsad käänulised tänavad. Usaldades mõnetigi oma suunavaistu (ja ka Geert’i oma) jõudsime ikkagi pisut teise kohta välja kui algul lootsime. Kõige naljakam on veel see, et pargist pääseb välja ainult ühte suunda – vähemalt meie ei leidnud teist. Sisse läksime läbi müüri viiva käigu, mis suunas meid väikese kohviku platsile. Välja minema hakates leidsime aga, et värav on kinni. Kui oleksime üksi olnud, oleks ehk veelgi naljakam olnud aga väljapääs oli kohe nurga taga.

Õhtusöök mereandidest oli huvitav. Polegi varem proovinud erinevaid karpe, kalmaare ja muud sellist. Pole eriline toidunautleja seega pole ka palju meenutada. Siiski olid mõned hetked kui jalgpallis lüüakse 7 väravat ning kõiki nägime ainult korduses. Ning Geert’i ja Mustafa esimesed katsetused sõnaga “terviseks”.

Taccle – esimene päev

Esmaspäev 4.aprill

Ja nii see algaski. Päris suur hulk tundmatuid nägusid…. nimedest parem ei räägigi. Juba hotelli fuajees kohtudes hakkasid nimed uute lisandudes tasapisi tuhmuma.

Kuna käisin eile natuke uitamas (nii umbes 2,5 tundi) siis on mul ka juba ettekujutus missugune linn on Ancona. Oskasin juba ette valmistada end jalutuskäiguks koolituskeskusesse. Esimene mulje kaardilt vaadates oligi teistsugune. Nii nagu ma juba omaette käies märkasin muudab maastik – ja veel just selline parajalt mägine – teedel ja tänavatel liikumise ja orienteerumise hoopis teistsuguseks.

Koolituse esimene päev oli nagu ikka – tutvustused ja harjumine. Seejärel õppimine nagu ikka. Uued teadmised ja uued ideed, mõtted ning võimalused.

Õhtusöök oligi nagu esmaste tutvuste kinnitamine. Mõnda nime juba mäletasin ning vähemalt samas lauas istujatega sain paremini tuttavaks. Ilus algus huvitavale nädalale.